Ma olen nüüd varjupaigas tööl! Ja juba 11.septembrist saadik. Sinna tööle minnes lubasin endale, et kuna saan igapäevaselt seal kõigi nende loomadega tegeleda, siis hoiame esialgu hoiukodundusest eemale ja alustame järgmisel aastal uue hooga. Nii oligi, kuni sai üks tädi õnnelikumaks tehtud ning ta kassipojad varjupaika võetud. Asi läks käest ära siis, kui kõik kassipojad olid nii haiged kui veel üldse olla saavad.. Ja tädi ise nii õnnetu, et saigi lubatud ta kassipojad terveks ravida. Või vähemalt proovida seda teha. Kuna kiisusid oli kokku 6, siis oleks nende ravimine varjupaigas üsna keeruline olnud. Nii saigi päeva pealt meie vannitoast lastetuba, kus said peavarju 6 tatist kassipoega. Ma ikka üldse ei oska oma lubadusi hoida..
Esialgu seadsime eesmärgi, et ravime neid 10 päeva ja kui siis korda ei saa pole midagi teha. Nüüd on juba 12. päev ja kiisud on endiselt meie juures ravil. Mõnel neist läheb juba nii hästi, et võiks uue kodu peale mõtlema hakata. Ma arvan, et need kassipojad võivad juba kuskil 3 kuud vanad olla, nii et uued kodud tuleks leida ruttu - enne kui nad suuremaks kasvavad ja enam nii nunnud ei tundu.(tahetakse ju ikka neid väikeseid nunnusid kiisupoegi)
Meie juures elavad siis praegu:
MALVIINA - Minu arvates neist kõige ilusam kiispreili, kellel on ilus pikk karv, mida kaunistab uhke valge kurgualune. Samuti on ta silmad alati niii suured ja ümmargused. Ja vahel ta vaatabki sind nende suurte silmadega nii pingsalt, pea veidi viltu ja suu kergelt lahti. Viimane arvatavasti sellepärast, et tal on nohust nina natuke kinni.. Malviina küll otseselt ei karda meid ning teda saab ilusti sülle võtta ja paitada, aga ta kergelt võpatab sellel ajal ning meelsamini vist lihtsalt istuks ja vaataks meid eemalt. Eks ta tahab natuke rohkem harjumist. Teiste kassipoegadega koos mängib ta küll alati suure rõõmuga ning eriti armastab ta teiste kassipoegade kaisus magada.
JOSEF - Josef on üks õnnetu kassipoeg. Mitte küll oma olemuse poolest - sellega on just vastupidi, sest ta armastab mängida ja joosta ja kõike muud sellist. Ta oli esimene, kes avastas, et mänguhiirega on lõbus mängida ning nüüd meeldib talle kraanikausis magada. Õnnetu on ta aga selle poolest, et üks tema silmadest on vigastatud ning näeb üsna kole välja ja arvatavasti ta ka ei näe selle silmaga. Kui aga jälgida ta käitumist ja liikumist, siis ei tundu see teda üldse segavat, mis on minu arvates väga tore. Loodame lihtsalt, et leidub mõni inimene, kellele piisab vaid ühe ilusa silmaga kassipoisist.
RUUDI - Ruudi on nende kassipoegade hulgast kõige ilusama mustriga. Tal on tõeline triibiku muster, mis meenutab võimsate Bengaali tõukasside mustrit. Tema ka otseselt ei karda inimesi ja vahest hüppab ta mulle toredasti sülle, kuid ise teda krabades ta vahel ehmub ning pistab siis süles olles oma pea mu põue peitu. Mina olen teda ka korra nurrumas kuulnud, kui ta vanniääre peale tukkuma hakkas jääma. ;)
FREDDY - On üks kõige tavalisema välimusega kassipoegadest - tavaline triibik, kelle kasukasse on segatud valget. Samuti ei ole ta ka mingit muud moodi väga eriline. Uudishimulik nagu iga teinegi kassipoeg. Mänguhimuline nagu ta õed-vennadki. Samas on ta ikkagi omamoodi armas oma imearmsa roosa ninaga, mis endiselt on haiguse tõttu tatine ja varem polnudki üldse näha, et see nii roosa on.
PIIA ja MIIA on üsna sarnased õed. Piia on veidi tumedama karvaga ja oli see, kes kõigist kuuest järsku meiega sõbraks hakkas. Ta tahtis meeletult meie läheduses olla. Hoidsime teda ikka vahel lihtsalt enda juures diivani peal, kus ta siis meie kaisus rahulikult magas. Mingist hetkest läks aga Miia julgemaks ja nüüd on hoopis tema, see kes esimesena nurruma hakkab ja alati meie läheduses olla tahab. Piia on jäänud vaiksemaks ja hoiab alati tahaplaanile.. Ei tea, kas nad tõesti konkureerivad niimoodi tähelepanu pärast või on äkki Piial tervis halvemaks läinud. Ei oska praegu öelda. Muidu meeldib neile mõlemale väga teistega koos mängida ning Piiat võib sageli teiste vahelt selili magamast leida.
Comments
Post a Comment