Täna täitus meie kiisupoegadel 7 nädalat, aga kuna viimane postitus nende kohta oli alles hiljuti, siis jätan seekord nemad sinnapaika ning räägin teile hoopis millestki muust.
Järgmisi uudiseid kassipoegadest kuulete järgmine kolmapäev, kui võime tähistada nende 2 KUU SÜNNIPÄEVA.
Nüüd tahaksin teile aga natuke jutustada sellest, kuidas meie üldse hoiukodundusega tuttavaks saime ning mismoodi see kõik algas.
Kõige alguseks võib pidada aastat 2012 kui meie elasime veel erinevates Eesti otsades: mina Pärnus ning Aimar Tallinna lähedal koos ühe väikese kiisupojaga, kelle otsustasime tema vanaema juurest päästa.
Selleks kiisupojaks oli meie Tupsu, kes andis juba poole aasta pärast meile mõista, et tal on päeval üksi korteris väga igav ning tahaks hirmsasti kellegagi mängida. Samuti ei olnud ta siis veel kastreeritud ning korraldas igapäevaselt ainult paksu pahandust. Nagu väike notsu!
Kuskil sellel ajal kuulsime Aimari õelt, et tema võttis omale ühe täiskasvanud kassi Kasside Turvakodust. Mina ei olnud varem sellisest kohast mitte midagi kuulnud, kuid natuke googeldades leidsin nende kodulehekülje ning kõik nende hoole all olevad imearmsad kassid. Ega ei läinudki kaua aega kuni Aimar sammud sinna poole seadis ning sealt Tupsule sõbraks ühe imearmsa kassi nimega Tripsu tõi.
Tripsu oli meeletult sõbralik kass ning meeldis meile mõlemale meeletult. Kahjuks aga Tupsu nii ei arvanud - mängukaaslasest sai ohver, keda terroriseerida ning pidevalt piirata. Kui inimesi kodus polnud keerasid nad korteri pahupidi ning ületasid piiri kui olid kardinapuu seina küljest alla tõmmanud ja televiisori ümber ajanud. Siis mõistsime, et sellest küll asja ei saa ning raske südamega viisime Tripsu Turvakodusse tagasi.. Nüüd sellele tagasi mõeldes arvame, et nende kahe mitte klappimise põhjuseks võis olla see, et Tupsu polnud kastreeritud, kuid teine kass oli.
Kui aasta numbriks sai 2013, olime mõlemad Pärnus, Tupsu oli kastreeritud ning kätte jõudis kevad, otsustasime uuesti proovida. Selleks ajaks olime juba Turvakodust saanud infot, et on täiesti võimalik olla ka lihtsalt hoiukodu - kass elab meie juures, kuid ainult ajutiselt. Siis pöördusimegi oma sooviga Pärnu varjupaika ning sealt pakuti meile imearmsat halli kassi, kel oli nimeks Evald Longoria ning kes vajas tableti ravi.
Evald õpetas meile, et on ka selliseid kasse, kes armastavad vett.
Esialgu ei saanud Tupsu ka temaga läbi, kuid paari nädala pärast olid nad juba parimad sõbrad ning meie kahetoalises korteris elutses 2 täiskasvanud kassi. Kõigile teadmiseks - see pole üldse palju ning ruumi jätkus piisavalt nii kassidele kui meile (öösiti nad magamistoas ei olnud).
Umbes samal ajal olid meie kontaktandmed ka kasside Turvakodul ning ühel päeval saime neilt e-maili, kus räägiti Kilingi-Nõmmes kellegi kuuris elavast 3-st kassipojast, kellele oleks hädasti hoiukodu vaja. Kes suudaks kassipoegadele ei öelda??? Meie küll mitte! Paari päeva pärast olidki põnnid meie juures ning hakkaski see trall pihta.
Kas pole mitte armsad??!!
Kuskil pärast kassipoegade tulekut ja teistel nendega leppimist said Evaldist ja Tupsust lausa liiga suured sõbrad. Nimelt jooksid nad öö läbi ringi, ajasid asju ümber ning meil oli lausa võimatu öösel magada. Kuna köök ja vannituba olid meil imetillukesed ei saanud me neid ka üksteisest eraldada. Jällegi pidime vastu võtma raske otsuse - Evald pidi varjupaika tagasi minema. Õnneks olime me vähemalt ta selle aja jooksul terveks ravinud ning hiljem avastasime, et ta oli üsna varsti pärast tagasi minekut ka uude kodusse saanud! Jess! :)
Ega ka kassipojad meie juurde kauaks jäänud. Turvakodu otsis neile väga kiirelt kodud ning ka ise leidsime ühele neist Pärnusse kodu.
Pärast seda seisis meil ees kolimine kohta, kuhu polnud võimalik hoiukasse võtta, kuid meie õnneks ei elanud me seal kaua ning sügise lõpuks olime kolinud meie praegusesse elukohta, kus on palju rohkem ruumi.
Siis otsustasimegi, et mis me selle ruumiga ikka üksi peale hakkame ning läksime Pärnu varjupaika jälle omale hoiukassi otsima. Sealt tulime tagasi 3-me kassipojaga, kellest ainult 1 lasi ennast enam vähem sülle võtta. Nendest kolmest sai alguse ka meie blogi ning blogi pealkirjas on just nende kassipoegade nimed: Silver, Juss ja Villu.
Kunagi oli see pilt ka blogi pealkirja taustaks
Sealt edasi läks asi juba nagu iseenesest.
2 kassi - Mõmmi ja Karamell - kelle püüdsime ise kinni elasid mõnda aega meie juures. Hiljem reisisid nad Tallinnasse Kasside Turvakodu hoiukodudesse, kus Mõmmi pandi tervise probleemide pärast magama ning Karamell sai alles eelmine kuu uude kodusse.
Karamell
Mõmmi
Edasi tulid meie juurde elama Black, Jack ja Kohuke kes nüüdseks on kõik juba uutes kodudes. Black ja Kohuke Tallinnas ning Jack lausa Tartus.
Peaaegu identsed vennad Black ja Jack
Meie kaisukass Kohuke
Järgmisena reisis Tallinnast Pesaleidja kassitoast meie juurde kuri kiisu Matso, kes elab siiamaani meiega. Pai ja sülekiisu temast veel saanud pole, kuid ta on kindlasti leebemaks muutunud.
Meie kõige esimene pilt Matsost
Siis võtsime enda juurde kaks kassipoega: Arabella ja Tinky. Arabella sai üsna pea uude kodusse ning Tinky elab siiani meiega. Veidi aja pärast leidis meie juures omale uue elamispinna ka täiskasvanud kass Feekolm, kes on siiani meie juures ning alles õpib meid usaldama.
Tinky
Feekolm, kes tänaseks on kõvasti saledam
Arabella
Ja täna 7 nädalat tagasi saime uueks perekonnaks kassipoegadele, kellest praeguseks on elus kahjuks ainult 3. Samuti on meie juures olnud nende jaoks 3 asendusema ning nende pojad.
Terve selle mitte nii pika aja jooksul on kindlasti kõige hullemateks aegadeks olnud just hiljutised, kui saime kogeda tunnet, mis valdab sind siis, kui abi vajab imetilluke olend, kuid sa lihtsalt ei saa teda mingit moodi aidata. Samuti ei ole võimalik kustutada mälust hetke, mil näed tema viimast hingetõmmet..
Kuid kindlasti kaaluvad rõõmsad ja positiivsed momendid selle kõvasti üle ning me ei kahetse mitte ühtegi päeva, mis oleme koos nende vahvate kassidega veetnud. Kindlasti tuleb neid päevi veel palju palju!
Ja et teis natuke rohkem huvi tekitada mainin, et meie juures on praegu elamas veel 2 natuke suuremat imearmsat kassipoega, kuid nendest kuulete rohkem juba mõni teine kord! ;)
Kõik, kes selle meeletult pika postituse ka läbi lugeda jõudsid - kiitus teile!
Järgmise korrani!
Comments
Post a Comment