Kiisubeebide esimesed 2 nädalat!

Tegelikult pidin postituse juba pärast 1. nädalat tegema, aga ei jõudnud selleni, nii et kirjutan siis kahest nädalast kokku. Nimelt homme saavad kassipojad juba 2 nädala vanusteks!

Need 2 nädalat on olnud päris keerulised, kuid imekombel on see aeg väga kiiresti läinud. Esimestel päevadel, kui neil veel asendusema polnud, oli eriti raske. Pidime öösiti pidevalt üles ärkama, et neid toita ning see kurnas ikka väga ära. 

Kui leidsime asendusema ning 2 kassipoega tema juurde viisime, läks asi natuke paremaks. Enda arvates valisin välja just 2 kõige nõrgemana tunduvat kassipoega. Päev hiljem mõistsin, et tegin vale valiku ning üks meile jäänud poegadest - Simba läks iga tunniga järjest nõrgemaks. Mõistsime, et teda päästaks veel ehk emapiim ning õnneks saimegi asendusema omaniku nõusse, et ta lubaks kassi koos poegadega meie juurde. Ja emapiim aitaski ning Simba sai oma eluvaimu tagasi. 

Mõtlesime esialgu, et anname kõik kassipojad kassiema hoolde, kuid toidame neid mõned korrad päevas ka lutist, et kassiemal kergem oleks. Kuid kui kassipojad olid päris emapiima maigu juba korra suhu saanud, keeldusid nad täielikult lutipiima söömast.

Samal ajal suri aga üks varjupaiga veterinaaride hoole all olev kassipoeg ära ning teine neist toodi meie juurde. Üksi oleks teda hoopis raskem olnud soojas hoida ning pisike preili Minni sai lõpuks ka tissi võtmise selgeks. Esialgu oli kõik korras, kuid hiljem märkasin, et sellel ajal kui teised söövad on tema kuskil eemal magamas. Hakkasin teda ise tissi juurde panema ning ei lasknud teistel poegadel temalt tissi ära võtta. Mõtlesin, et kuna ta oli natuke pisem kui teised, siis ehk ta lihtsalt ei jõua teistega kakelda ning temalt võetakse lihtsalt koht ära. Panin teda söögi ajal pidevalt ise sinna tissi otsa, kuid õhtuks ei jõudnud ta isegi enam tissi imeda.. Olime 100% kindlad, et ta ei pea hommikuni vastugi, sest ta oli meeletult nõrk ning tõmbles nagu tal oleks krambid. Hoidsime teda enda juures soojas, et tal natukenegi parem oleks. Enne magama minekut proovisin talle veel korra lausa vägisi lutipiima anda. Hea juhul mõni tilk läks tal ikka kurgust alla. Öösel proovisin ka veel mitu korda ning lõpuks panin ta ema juurde, mõeldes, et ehk ta ikka hakkab ise sööma. Ning ime kombel hakkaski! Järgmisel päeval sõi ta iseseisvalt, vahetevahel ma küll tegin talle ema juurde ruumi ning hoidsin teisi kassipoegi natuke eemale, et nad talle liiga ei teeks. Käitumiselt tundus ta juba palju parem, kuid ta kaal läks siiski järjest alla ning iga kont tema kehas oli tunda. Ta nägi välja nagu vastsündunu ning järgmise päeva lõunaks leidsime ta pesa nurgast elutuna.. 

Pärast seda kurba sündmust tundus kõik minu vaev täiesti kasutu, kuid pidime sellega leppima. Teda poleks mitte mingit moodi päästa saanud, sest ta oli kõigest nädala vanune. 

Kuna kõik ülejäänud kassipojad olid sellel ajal väga hästi kosunud ning väga tragid, olime kindlad, et nendega küll midagi sellist ei tohiks juhtuda. Aga saatusel olid teised plaanid.

Päeva pealt hakkas meie varem päästetud Simbal kaal langema. Varem oli ta alati hästi energiline ning kakles väga kõvasti endast suuremate kassipoegadega, et ikka tissi otsa saada. Järsku oli ta aga väga loid ning teda tissi otsa pannes jäi ta juba paari minuti pärast sinna magama. Olime murest murtud, sest see muutus toimus nii kiiresti. Mõistsime, et ega teda enam kauaks pole. Õhtul otsustasime ta siiski kassiema juurde jätta, sest lootsime, et ehk ta ikka ronib ise veel sööma. Samuti pidime hommikul saama glükoosi lahust, mida soovitati talle natuke anda, et tal oleks jõudu tissimiseks. Keset ööd ärkasin aga meeletu kisa peale üles. Teise tuppa minnes avastasin, et see oli Simba. Tõin ta enda juurde voodi kõrvale ning panin ta eraldi pesasse soojakoti juurde sooja. Simba karjus nii meeletult. Tundus nagu tal oleks hirmus valus olnud ning ta karjuks appi, et keegi teda aitaks. Seda oli nii valus kuulata, kuid me ei saanud mitte midagi tema heaks teha.. Lihtsalt oodata, kuni tal jõud otsa saab. Mingi aja peale sai karjumine otsa ning viimane eluraasuke oli selle väikese kehast lahkunud.. :( 

Me ei tea siiamaani, mis Minnil ja Simbal täpselt viga oli ning seda ei saa keegi ka kunagi teadma. Arvatavasti oli neil seestpoolt midagi valesti, mis takistas neid kasvamast. 

Ülejäänud kassipoegadega on praeguse seisuga kõik korras. Alles on neid siis 3, kes olid asendusema enda omad ning 3 meie kiisut: Kirsike, Täpi ja Virsik. 

Kirsikesel on ka juba üks silm lahti, kuid teistest pole veel haisugi. Ühesõnaga on neil kõik korras!

Kassiemaga on meil aga natuke probleeme. Esiteks avastasime paar päeva tagasi, et tal on ussid. Muidugi andsime talle kohe ussirohtu ja loodame, et saame sellest murest lahti. Teiseks on kassiema kas lihtsalt natuke ära pööranud, kuna ta pole enam õue saanud(on tegelikult õuekass) või on tal jooksuaeg.. Ise kahtlustame seda teist, kuna ta käib mööda aknalaudi ja üleüldse tuba ringi ning kräunub. Samuti sööb ta praegu väga vähe - isegi konservi ei taha enam. Proovime ikka kuidagi ta söömise korda saada, sest muidu on kassipoegadega halvasti. Kõige selle pärast peame ka öösiti neid puuris kinni hoidma, sest vastasel juhul hakkab kassiema vastu uksi hüppama. Ta tegi seda ka varem, kuid kui viimane kord ukse lahti tegime ronis ta meie otsas voodis ning ei lasnud meil magada. Aga puur on suur ning nad on seal sees täitsa rahulikud, nii et loodame, et sellest pole hullu. 

Lisan siia ka mõned videod ja pildid, et see jutt siin nii kurvameelseks ei jääks.. :)

Virsik

Simba ja Virsik

See väike tumeoranž on Simba, teised asendusema pojad. :)

Paremal ääres Täpi.

Kõige alumine on Minni, siis Simba ja Virsik.

Külakuhi

Ilusat uut nädalat!