Beebibuum on alanud!

Beebibuum on alanud! Kahjuks mitte päris nii nagu olime lootnud. Nimelt 16.04.2014 tulid Pärnu varjupaigas keisrilõikega ilmale 8 imepisikest kiisubeebit. Esialgu oli probleemiks, vaid emapiima puudus, kuid hiljem ei pidanud nende ema siiski vastu.  :(

Meile isiklikult tuli see väga ootamatult. Kuna meie ülisõbralik Arabella, sai uude kodusse ning Black läheb ka pühapäeval ära, siis mõtlesime, et võime ju mõne sõbra omale lisaks võtta. Olime tükk aega arutanud ning otsustasime, et targem oleks ehk mõni haige, kuid sõbralik kass enda juurde võtta. Lihtsalt, et tal oleks tervenemiseks paremad tingimused ning täiesti terveks saades võime ta sinna tagasi viia. Pelgalt selle pärast, et kui inimesed käivad varjupaigas omale kasse valimas on ju hea, kui kõik sõbralikud neil kohe näha on. Meie juures kodus neid ju nii palju vaatamas ei käida, kui varjupaigas. Nii tuligi otsus võtta enda juurde kass Jenna, kes on juba pikemat aega varjupaigas haige olnud.
Varjupaika jõudes kuulsime aga uudist, et 8 kassibeebit sündis ning nende elus püsimiseks, oleks meie abi vaja. Ma pole vist mitte kunagi varem nii pisikesi kassipoegi näinudki! Või kui olen, siis katsunud/käes hoidnud ma neid kindlasti pole. Varjupaigas koha peal näidati meie kohe ära ka, mismoodi nendega asi käib ning saime ka teadjate järelvalve all kohe järele proovida. Esimese hooga oli väga imelik neid käes hoida, sest tegemist siiski nii õrna ja väikese elusolendiga, et ei julge õieti teda liigutadagi. Saime aga asja käppa, küsisime kõik, mis pähe tuli kohe ära, ning saimegi 4 beebit enda hoole alla. Ülejäänutest läks 2 varjupaiga juhataja hoolde ning 2 loomaarsti hoole alla. Täiskohaga emme ja issi töö võis alata!

Koju jõudes hakkasid tited kohe hirmsasti kisa tegema - suutsid üksteist autosõidu ajal korralikult täis kakada ning see kõik tegi neil ka kõhud tühjaks.

Otsustasime, et proovime teha rohkem videosid, et saaksime ka teiega oma seiklust jagada:

Aga samas sai ka paar pilti klõpsitud:

 Iga 2 tunni tagant tuleb beebisid lutitada, pissitada-kakatada ja nunnutada. Esimene öö oli unetu ja jube palav, kuna kiisude jaoks olid toad soojaks köetud. Paigutasime tited omale magamistoa ahju kõrvale suure puuri sisse, mille sees on  neil veel eraldi pehme kassipesa, millega nad varjupaigast ära tõime. Pesa hoiab omakorda soojana veel 4 soojaveepudelit ja elektriline soojakott, mis soojendab pesa põhja. Samuti soojendas see ka pudeleid. Kiisusid toidame spetsiaalsest piimapulbrist tehtud titepiimaga, mida anname neile süstlast. Mõnikord on see päris keeruline, kuna nad ei taha väga seda omale suhu võtta või siis keerutavad seda suus ühe külje pealt teise külje peale. Järgmisel päeval vahetasime süstla juba lutipudeli vastu, kuna oli näha, et lutsivad juba jõuga ning süstla otsa on neil kindlasti ka ebamugav imeda. Kui lutipudelit pigistada saavad nad väga hästi hakkama! Isu kasvas ja oli näha kuidas juba 1 päevaga hakkasid nad aina arenema, nii välimuselt kui ka liikumise poolest. Kipuvad juba pesast välja ronima, kuid tagasiteed veel ei leia. Vahest on see natuke naljakas ka, kuidas uitama läinud kiisul kohe kisa lahti läheb, kui pesast välja vupsab.

Kindlasti ei suuda me asendada nende päris ema ja nad vajaksid asendusema. Hetkel tegeleme asendusemade otsimisega. Kahele kiisule me saime asendusema, kes võttis kiisud kohe omaks. Sellel kiisul olid need esimesed pojad ja oma poegi oli tal 3. Tema poegis 11.04 ja selle ajaga on tema pojad meie omadest mitu korda suuremad :) Väga väga ilusad kassipojad! :)

Me ei hakanud tegema praegu täispikka postitust nendest igaühe kohta, kuna lihtsalt hetkel ei jaksa.
Nendega tegelemine röövib enamus meie ajast ja unest. See pole üldse nii lihtne kui mõned inimesed arvavad. Neid peab koguaeg jälgima, puhastama, söötma ja vaatama, et nende ase oleks puhas ja piisavalt soe. Kindlasti on emapiim nende tervisele parem ja lutipiim seda täielikult ei asenda.
Nende pisikeste olevuste toitmine ja üleüldse nende eest hoolitsemine, tekitab ikka väga erilise tunde, mida ei oskagi kohe kirjeldada. Me pole kunagi nii pisikesi loomi ise toitnud ja nad tunduvad olevat nii õrnad, et neid kätte võttes tekib lausa hirm - ega ma liiga kõvasti hoia, ega tal valus ole kui hoian teatud asendis jne. Ühesõnaga väga imeline kogemus!

Tahaksin veel lõppu lisada, et kõik siin kirjeldatu peaks väga hästi näitama, kui valed on viimasel ajal levivad varjupaiga vastased jutud. Kui sealsed inimesed on tõesti nii julmad nagu räägitakse ning loomadest üldse ei hooli, siis miks nad peaksid oma hoole alla võtma vastsündinud kassipojad, kelle eest peab 24/7 hoolitsema ning kelle tõttu jääb enamus uneajast olematuks? Ainult tõelised loomasõbrad mõistavad, mida varjupaigas töötamine tegelikult tähendab!

Ilusaid pühi!! :)