Tere.
Tahaksin nüüd natuke ka kirjutada sellest, kuidas on läinud meil hoiukodu kiisudel.
Alustame kõige pisemast, Jussust :)
Tema areng on olnud imeline :) Kui tõime ta koos teistega, siis oli ta arg ja tagasihoidlik, eriti esimesed 2 nädalat. Tema saime suhteliselt kiiresti julgemaks, alates sellest kui hakkasime maiuseid kiisudele andma. Jussu võttis ilusti käe pealt maiust(Peale seda muutus ta väga maiaks ja nüüd on esimene kes kööki tuleb toitu nuruma!) ja niimoodi me hakkasimegi kontakti looma. Hiirega mängimist natuke pelgas, aga hiljem tuli temast välja tõeline mänguloom ja kiskja :) Viimane asi mis aitas, oli meie ise tehtud ronimispuu, mille kohe omaks võttis. Niimoodi päev päevalt harjutades oleme saanud tema väga julgeks ja tuleb isegi külje alla ja tahab pai saada :) Voodisse tuleb ka heameelega põõnama ja nurruma! :) Lühidalt öeldes; Jussu on kiibitud, vaksineeritud, kastreeritud ja valmis uude koju minema ! :)
Villu;
Villuga on meil olnud keerulisem kui teistega. Tema oli meil alguses kõige metsikum ja arglikum kui teised kokku. Alguses oli temaga kõige raskem üldsekontakti kuidagi luua võrreldes teistega. Ta oli lihtsalt koguaeg nii hirmul, kähises ja urises küll palju ja käpaga tahtis ka lüüa, aga siiski ei löönud, sellest järeldasime, et temas on kindlasti sellist nunnut diivanikassi. Villul oli kombeks koguaeg kuskil peidus olla, võimalikult kaugel inimestest ja vältis igat pidi kontakti nendega, kes tahtsid teda puudutada või talle liiga teha. Siiski tuli olukordi ette, kus pidime ta kinni võtma, eriti kuid pidime teise ruumi viima, see tähendas turjast kinni võtmist! Seda ta kartis nii väga, tundus lausa, et tal valus! Üritasime seda teha ainult tõesti siis kui hädavajalik oli. Proovisime teda julgemaks saada maiustega, aga tema ei julgenud käest võtta ja tahtis käpaga võtta, aga küüned ta sisse ei tõmmanud, niiet natuke valus oli igakord. Proovisime teist taktikat, meelitasime ta toiduga endale lähemale igakord ja niikaua kuni oli meie kõrval, loomulikult proovisime ka pai teha. Alguses küll ei võtnud vedu, aga pikema aja peale sai lõpuks siiski natuke pai teha, kuigi ta pelgas seda, aga me ei käinud peale. Lõpuks hakkas tulema igakord juurde kui toitu kaussidesse panime ja süüa hakkasime andma. Hommikuti oli kõige parem, sest siis kõht nii tühi, et nurr hakkas tulema! :)Tal oli veel halb komme söömisega, et urises ja kaitses oma toitu, aga nüüdseks on hakanud see peaaegu täiesti kaduma! :) Loomulikult muutis täielikult tema käitumist meie tehtud ronimispuu, nii nagu teised kassid, muutus Villu julgemaks! Soovitan kõigile kindlast võimaluse korral võimalikult kõrge ronimispuu omale teha või muretseda ja te ei kahetse! Villu hakkas kohe seal otsas ronima ja mängima, tal oli sealt kõrgelt hea vaade kogu toale ja hakkas laskma ka pai teha, eriti siis kui peesitas seal. Alguses küll samamoodi pelgas, aga järk järgult muutus palju julgemaks. Nüüd tuleb isegi niisama juurde ja isegi voodisse julgeb tulla jalgeotsa magama! :)
Villu on meil soojaarmastaja, kui ahju kütta või päike eredalt paistab tuppa, siis leiab tema kõige parema koha ja soojema, ning peesitab nunnult seal. Siis võib julgelt talle pai teha ja vahest ka nurru kuulda. Ps! Tema kõhualune on nii pehme, et tahaks seda koguaeg paitada, aga ta väga ei luba veel:( Nüüdseks on Villu palju palju sotsiaalsem; kui teistega kassidega mängida, siis tuleb tema ka mängima, süües ei urise enam, poeb külje alla ja tuleb ligi isegi niisama, kui ta igav. Temast on saanud praegu nii mõnus kiisu, kuigi ta pelgab natuke veel ja sülle ei luba võtta hetkel. Paidest ta siiski ära ei ütle ja toidust ka! :) Ma olen täiesti kindel, et varsti saab teda ka sülle võtta vaikselt! :) Ta on nii pehme ja talle pai teha on lihtsalt nii mõnus! Imeilus on ta ka muidugi ja eriti nunnuks teda teeb tema roosad huuled mida hästi näha ja roosad käpapadjakesed! Nii raske on mitte sellele tähelepanu mitte pöörata!
Nüüd on vaja Villule uut kodu, kus uus perenaine või peremees saaksid temast teha tõelise truu kodukassi, kes tahab lõpuks ise sülle tulla ja koguaeg mängida:) Villu on saanud vaktsiini, kiibi ja kastreeritud on ka! Aidakem talle leida kodu, või soovite ehk ise? Temaga on palju vaeva nähtud ja uskuge meid, temast tuleb väga hea kiisu! Varjupaigast või tänavalt võetud kassid on tänulikult neile, kes nende eest hoolitsevad ja jäävad truuks elu lõpuni! :)
Tahaksin nüüd natuke ka kirjutada sellest, kuidas on läinud meil hoiukodu kiisudel.
Alustame kõige pisemast, Jussust :)
Tema areng on olnud imeline :) Kui tõime ta koos teistega, siis oli ta arg ja tagasihoidlik, eriti esimesed 2 nädalat. Tema saime suhteliselt kiiresti julgemaks, alates sellest kui hakkasime maiuseid kiisudele andma. Jussu võttis ilusti käe pealt maiust(Peale seda muutus ta väga maiaks ja nüüd on esimene kes kööki tuleb toitu nuruma!) ja niimoodi me hakkasimegi kontakti looma. Hiirega mängimist natuke pelgas, aga hiljem tuli temast välja tõeline mänguloom ja kiskja :) Viimane asi mis aitas, oli meie ise tehtud ronimispuu, mille kohe omaks võttis. Niimoodi päev päevalt harjutades oleme saanud tema väga julgeks ja tuleb isegi külje alla ja tahab pai saada :) Voodisse tuleb ka heameelega põõnama ja nurruma! :) Lühidalt öeldes; Jussu on kiibitud, vaksineeritud, kastreeritud ja valmis uude koju minema ! :)
Villu;
Villuga on meil olnud keerulisem kui teistega. Tema oli meil alguses kõige metsikum ja arglikum kui teised kokku. Alguses oli temaga kõige raskem üldsekontakti kuidagi luua võrreldes teistega. Ta oli lihtsalt koguaeg nii hirmul, kähises ja urises küll palju ja käpaga tahtis ka lüüa, aga siiski ei löönud, sellest järeldasime, et temas on kindlasti sellist nunnut diivanikassi. Villul oli kombeks koguaeg kuskil peidus olla, võimalikult kaugel inimestest ja vältis igat pidi kontakti nendega, kes tahtsid teda puudutada või talle liiga teha. Siiski tuli olukordi ette, kus pidime ta kinni võtma, eriti kuid pidime teise ruumi viima, see tähendas turjast kinni võtmist! Seda ta kartis nii väga, tundus lausa, et tal valus! Üritasime seda teha ainult tõesti siis kui hädavajalik oli. Proovisime teda julgemaks saada maiustega, aga tema ei julgenud käest võtta ja tahtis käpaga võtta, aga küüned ta sisse ei tõmmanud, niiet natuke valus oli igakord. Proovisime teist taktikat, meelitasime ta toiduga endale lähemale igakord ja niikaua kuni oli meie kõrval, loomulikult proovisime ka pai teha. Alguses küll ei võtnud vedu, aga pikema aja peale sai lõpuks siiski natuke pai teha, kuigi ta pelgas seda, aga me ei käinud peale. Lõpuks hakkas tulema igakord juurde kui toitu kaussidesse panime ja süüa hakkasime andma. Hommikuti oli kõige parem, sest siis kõht nii tühi, et nurr hakkas tulema! :)Tal oli veel halb komme söömisega, et urises ja kaitses oma toitu, aga nüüdseks on hakanud see peaaegu täiesti kaduma! :) Loomulikult muutis täielikult tema käitumist meie tehtud ronimispuu, nii nagu teised kassid, muutus Villu julgemaks! Soovitan kõigile kindlast võimaluse korral võimalikult kõrge ronimispuu omale teha või muretseda ja te ei kahetse! Villu hakkas kohe seal otsas ronima ja mängima, tal oli sealt kõrgelt hea vaade kogu toale ja hakkas laskma ka pai teha, eriti siis kui peesitas seal. Alguses küll samamoodi pelgas, aga järk järgult muutus palju julgemaks. Nüüd tuleb isegi niisama juurde ja isegi voodisse julgeb tulla jalgeotsa magama! :)
Villu on meil soojaarmastaja, kui ahju kütta või päike eredalt paistab tuppa, siis leiab tema kõige parema koha ja soojema, ning peesitab nunnult seal. Siis võib julgelt talle pai teha ja vahest ka nurru kuulda. Ps! Tema kõhualune on nii pehme, et tahaks seda koguaeg paitada, aga ta väga ei luba veel:( Nüüdseks on Villu palju palju sotsiaalsem; kui teistega kassidega mängida, siis tuleb tema ka mängima, süües ei urise enam, poeb külje alla ja tuleb ligi isegi niisama, kui ta igav. Temast on saanud praegu nii mõnus kiisu, kuigi ta pelgab natuke veel ja sülle ei luba võtta hetkel. Paidest ta siiski ära ei ütle ja toidust ka! :) Ma olen täiesti kindel, et varsti saab teda ka sülle võtta vaikselt! :) Ta on nii pehme ja talle pai teha on lihtsalt nii mõnus! Imeilus on ta ka muidugi ja eriti nunnuks teda teeb tema roosad huuled mida hästi näha ja roosad käpapadjakesed! Nii raske on mitte sellele tähelepanu mitte pöörata!
Nüüd on vaja Villule uut kodu, kus uus perenaine või peremees saaksid temast teha tõelise truu kodukassi, kes tahab lõpuks ise sülle tulla ja koguaeg mängida:) Villu on saanud vaktsiini, kiibi ja kastreeritud on ka! Aidakem talle leida kodu, või soovite ehk ise? Temaga on palju vaeva nähtud ja uskuge meid, temast tuleb väga hea kiisu! Varjupaigast või tänavalt võetud kassid on tänulikult neile, kes nende eest hoolitsevad ja jäävad truuks elu lõpuni! :)
Comments
Post a Comment