Eile liitusid meie seltskonnaga veel kaks kiisut, kes on leitud Pärnust Tammistest. Tegelikult läksime otsima ühte vigastatud kiisut, keda seal eelmine kord nägime, aga seal olles hakkas üks teine kiisupoiss mul järgi käima ja lõpuks ronis lausa sülle ja hakkas nurruma. Pärast seda ma lihtsalt ei suutnud teda sinna vihma kätte jätta ning võtsimegi ta kaasa.
Kiisule panime nimeks Karamell, kuna ta meenutas mulle miskipärast karamellikisselli. :D
Tegemist on kodutu kassi kohta meeletu pugejaga, kes tahaks lihtsalt koguaeg Sinu juures olla. Pole vaja paisid ega midagi. Lihtsalt kedagi, kelle kõrvale ennast kerra tõmmata ja rahulikult magada. Lisaks kõigele eelnevale on ta ka väga jutukas kiisu. Temaga saab väga põnevaid vestlusi pidada, sest igale talle öeldud asjale vastab ta armsa mjäuga. Ja ka oma nime peale teeb ta mjäu(enamus kordadest).
Eile saime Karamellile ka vaktsiini, parasiiditõrje ja isegi kiibi ära pandud. Õhtul aga avastasime, et ta silmad on vesised ja punased ning kiisu turtsub, kuid ka sellele saime täna rohtu. Karamellil on mingi selline viirus, mis on kodututele kassidele üsna tavaline, kuid mõne nädala pärast peaks ta terveks saama.
Selle lühikese koosveedetud ajaga on Karamell mulle nii südamesse pugenud, et ei tahakski teda kellelegi ära anda. :) Aga kuna meil on juba oma päris kass olemas, siis tahaks Karamell siiski kellelegi teisele ka veel südamesse pugeda. :)
Ja veel mõned pildid sellest imearmsast musikiisust:
Teine kiisu (või õigemini kass kuna ta pole enam väikene), kes meiega liitus on natukene kehvemas seisus. Tema oligi see, keda me otsima läksime. Nimelt käisime nädala alguses Tammistes olevatele kodututele kassidele süüa viimas ja nägime seal ühte kassi, kes jooksmise asemel hüppas nagu jänes. Tema tagumised jalad käisid alati koos ning üleüldse nägid ta jalad väga imelikud välja. Kontakteerusime ühe MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlikuga ning küsisime, et ehk saaksid nad midagi ette võtta. Eile saimegi vastuse, et võime kassi kliinikusse läbivaatusele viia. Tema puuri saamine polnud küll kõige lihtsam, kuid saime sellega hakkama ning arstid said ta üle vaadata. Selgus, et tal on olnud vähemalt aasta aega tagasi vaagnaluumurd, kuid tema luud on ise kokku kasvanud. Kahjuks, aga mitte nii nagu peaks ning selletõttu ta jalad imelikult liiguvadki. Valu talle see ei tekita, kuid oleme märganud, et ta ei saa korralikult liivakastis käia kuna ta ei saa oma jalgu piisavalt kaua kükkeasendis hoida. Peale selle ei saa ta ka arvatavasti ennast korralikult pesta kuna ta jalad ei paindu nii nagu tavalisel kassil.
Vaatamata kõigele sellele on ta meeletult sõbralik kass. Panime talle nimeks Mõmmi, kuna ta on üsna suur ja sellise ümara näoga. Täpselt nagu kaisukaru. Mõmmi pole küll enam oma esimeses nooruses (arsti arvates jääb ta vanus kuskile 5-10 aasta vahele), kuid inimese lähedust soovib ta sama palju kui kõik teised. Pärast paari paid hakkab kuskilt tema seest kuuldavale tulema madal mehine mürin, mida saadavad tugevad pea tõuked inimese vastu, et Sa ikka aru saaks, kui väga talle Sinu lähedus meeldib.
Ma tõesti ei kujuta ette, mis Mõmmiga tegelikult juhtus. Äkki sai ta autolt löögi ja hoolimatu juht lihtsalt sõitis edasi.. Äkki tegi keegi talle meelega haiget.. Seda ei saa me arvatavasti mitte kunagi teda. Kindel on aga see, et mitte ükski elusolend ei vääri sellist elu nagu Mõmmil siiamaani on olnud ning siit maalt alates püüame teha kõik, et tal oleks oma elu parimad ajad.
Hetkel me täpselt ei tea, mis temast edasi saab. Arvatavasti võtab Kasside Turvakodu ta enda hoole alla ning proovib ta jalgadega midagi ette võtta. Niikaua on ta aga meie juures soojas ning hoolitseme tema eest hea meelega. :)
Kahjuks Mõmmist praegu paremaid pilte teha ei saanud. Silmad on tal kinni nii kaamera välgu kui ka silmapõletiku pärast. Samuti on ta sellel pildil ka pesemisest veel veidi märg. :)
Suured tänud MTÜ Kasside Turvakodule, sest ilma nendeta oleksid Mõmmi ja Karamell endiselt õues külma käes.
Tegemist on kodutu kassi kohta meeletu pugejaga, kes tahaks lihtsalt koguaeg Sinu juures olla. Pole vaja paisid ega midagi. Lihtsalt kedagi, kelle kõrvale ennast kerra tõmmata ja rahulikult magada. Lisaks kõigele eelnevale on ta ka väga jutukas kiisu. Temaga saab väga põnevaid vestlusi pidada, sest igale talle öeldud asjale vastab ta armsa mjäuga. Ja ka oma nime peale teeb ta mjäu(enamus kordadest).
Eile saime Karamellile ka vaktsiini, parasiiditõrje ja isegi kiibi ära pandud. Õhtul aga avastasime, et ta silmad on vesised ja punased ning kiisu turtsub, kuid ka sellele saime täna rohtu. Karamellil on mingi selline viirus, mis on kodututele kassidele üsna tavaline, kuid mõne nädala pärast peaks ta terveks saama.
Selle lühikese koosveedetud ajaga on Karamell mulle nii südamesse pugenud, et ei tahakski teda kellelegi ära anda. :) Aga kuna meil on juba oma päris kass olemas, siis tahaks Karamell siiski kellelegi teisele ka veel südamesse pugeda. :)
Ja veel mõned pildid sellest imearmsast musikiisust:
Teine kiisu (või õigemini kass kuna ta pole enam väikene), kes meiega liitus on natukene kehvemas seisus. Tema oligi see, keda me otsima läksime. Nimelt käisime nädala alguses Tammistes olevatele kodututele kassidele süüa viimas ja nägime seal ühte kassi, kes jooksmise asemel hüppas nagu jänes. Tema tagumised jalad käisid alati koos ning üleüldse nägid ta jalad väga imelikud välja. Kontakteerusime ühe MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlikuga ning küsisime, et ehk saaksid nad midagi ette võtta. Eile saimegi vastuse, et võime kassi kliinikusse läbivaatusele viia. Tema puuri saamine polnud küll kõige lihtsam, kuid saime sellega hakkama ning arstid said ta üle vaadata. Selgus, et tal on olnud vähemalt aasta aega tagasi vaagnaluumurd, kuid tema luud on ise kokku kasvanud. Kahjuks, aga mitte nii nagu peaks ning selletõttu ta jalad imelikult liiguvadki. Valu talle see ei tekita, kuid oleme märganud, et ta ei saa korralikult liivakastis käia kuna ta ei saa oma jalgu piisavalt kaua kükkeasendis hoida. Peale selle ei saa ta ka arvatavasti ennast korralikult pesta kuna ta jalad ei paindu nii nagu tavalisel kassil.
Vaatamata kõigele sellele on ta meeletult sõbralik kass. Panime talle nimeks Mõmmi, kuna ta on üsna suur ja sellise ümara näoga. Täpselt nagu kaisukaru. Mõmmi pole küll enam oma esimeses nooruses (arsti arvates jääb ta vanus kuskile 5-10 aasta vahele), kuid inimese lähedust soovib ta sama palju kui kõik teised. Pärast paari paid hakkab kuskilt tema seest kuuldavale tulema madal mehine mürin, mida saadavad tugevad pea tõuked inimese vastu, et Sa ikka aru saaks, kui väga talle Sinu lähedus meeldib.
Ma tõesti ei kujuta ette, mis Mõmmiga tegelikult juhtus. Äkki sai ta autolt löögi ja hoolimatu juht lihtsalt sõitis edasi.. Äkki tegi keegi talle meelega haiget.. Seda ei saa me arvatavasti mitte kunagi teda. Kindel on aga see, et mitte ükski elusolend ei vääri sellist elu nagu Mõmmil siiamaani on olnud ning siit maalt alates püüame teha kõik, et tal oleks oma elu parimad ajad.
Hetkel me täpselt ei tea, mis temast edasi saab. Arvatavasti võtab Kasside Turvakodu ta enda hoole alla ning proovib ta jalgadega midagi ette võtta. Niikaua on ta aga meie juures soojas ning hoolitseme tema eest hea meelega. :)
Suured tänud MTÜ Kasside Turvakodule, sest ilma nendeta oleksid Mõmmi ja Karamell endiselt õues külma käes.
Comments
Post a Comment