Saime tuttavalt inimeselt teate ühe kodutu roheliste silmadega kiisu kohta. Telefonikõnes saime aru, et tegu oleks justkui kassipojaga, kes on ühe hoone juures käima hakanud ja keda seal nüüd toidetakse. Ühel hilisel õhtul läksime asja uurima ning pärast pikka otsimist leidsimegi kassi. Kõhn ja kindlasti mitte kassipoeg, vaid hoopis eakamas vanuses kiisu. Esialgu oli teine sõbralik, kuid transportpuuris muutus ääretult närviliseks ja kurjaks, urisedes ja susisedes veetis ta tükk aega, enne kui lõpuks maha rahunes. Kassi toitnud väikese poisi soovil sai kiisu nimeks Täheke.
Täheke sai kassitoas paigutatud esialgu teistest eraldi ruumi ja puuri. Tal oli väga hea söögiisu. Samuti alustasime kohe parasiiditõrjetega, sest kõhna välimusega tänavakassidel on alati ussidega probleem. Soojas toas, hea toidu peal ja korralikult parasiiditõrjeid saades oleks pidanud Täheke kosuma. Ühtegi teist terviseprobleemile viitavat tunnust tal polnud(välja arvatud halvas seisus hambad, mis oli meil plaanis esimesel võimalusel lasta korda teha). Ta sõi korralikult, ühtegi seedeprobleemi tal ei olnud, samuti jõi normaalselt ning ei pissinud liiga palju. Kui aga ajapikku Tähekese kaal ei tõusnud, hakkasime muretsema. Samuti panime tähele, et tema väljaheide lõhnast veidi teistmoodi kui teistel kassidel, kes sama toitu sõid. Ja vahetevahel käisid tal justkui hood - seosetutel momentidel muutus ta kurjaks ning urises ja susises oma pesas.
1.novembril viisime Tähekese kliinikusse uuringutele. Seal selgus, et tegemist on juba väga vana kassiga. Vereproov näitas, et tema organismis ei imendu kaltsium - tal on seda väga väga vähe ning seetõttu on tekkinud luude hõrenemine. Samuti on soolestikus tekkinud muutused - suure tõenäosusega on tegemist kasvajaga. On võimalik teostada narkoosi all biopsia ning saata see Saksamaale laborisse, et saaks diagnoosida konkreetsel millise kasvajaga on tegu. Aga kuna tegemist on kõrges vanuses kassiga, siis seda kasvajat ravida ei anna. Oleks võimalik vaid tema eluiga natuke pikendada igapäevaste ravimite toel. Samuti võivad seesuguse laborianalüüsi puhul vastused olla ebaselged(meil on sellega kogemus) ning kogu see protseduur maksab mitmeid sadu eurosid. Lisaks kõigele sellele on tema hambad tugevas põletikus ning tema käitumisest on näha ilmselt vanusest tingitud dementsust.
Teel kliinikust koju võtsime ühendust Tähekesest meile teatanud inimesega ja arutasime ka temaga olukorra üle ning jõudsime ühisele, Tähekese jaoks parimale, otsusele.
Kuna tegemist on ravimatute probleemidega ja Täheke on juba väga vana kass, siis tema enda heaolu peale mõeldes on eutanaasia parim valik. Praegu, mil tal on enesetunne veel normaalne, ta on saanud elada soojas toas ja inimeste hoole all, on tal palju lihtsam minna. Me ei pea ootama seda koledat aega, mil tal on halb, valus ja me sunnime teda igapäevaselt ravimeid võtma, et ta saaks veel mõnda aega sedaviisi elada..
11.novembril, viisime Tähekese uuesti kliinikusse. Juba selle 10 päevaga, mis oli möödunud eelmisest arstil käigust, oli tema tervis halvemaks läinud. Jagasime Tähekesele viimaseid silitusi ning jätsime ta arsti hoolde, sest me ise ei suutnud olla eutanaasia juures...
Meie jaoks oli tegemist ääretult raske otsusega, kuid tunneme südames, et tegime siiski õigesti. Oleme varem mitmel korral viivitanud otsusega kuni viimase piirini, hiljem mõistes, et tegelikult ei oleks pidanud. Kassil on ju tegelikult valus ja paha ning ta ei peaks sellises seisundis olema lihtsalt seetõttu, et meil on liiga kurb lasta tal minna..
Oleksime südamest tänulikud, kui aitate meil tasuda Tähekesest maha jäänud kliinikuarved.
Täheke sai kassitoas paigutatud esialgu teistest eraldi ruumi ja puuri. Tal oli väga hea söögiisu. Samuti alustasime kohe parasiiditõrjetega, sest kõhna välimusega tänavakassidel on alati ussidega probleem. Soojas toas, hea toidu peal ja korralikult parasiiditõrjeid saades oleks pidanud Täheke kosuma. Ühtegi teist terviseprobleemile viitavat tunnust tal polnud(välja arvatud halvas seisus hambad, mis oli meil plaanis esimesel võimalusel lasta korda teha). Ta sõi korralikult, ühtegi seedeprobleemi tal ei olnud, samuti jõi normaalselt ning ei pissinud liiga palju. Kui aga ajapikku Tähekese kaal ei tõusnud, hakkasime muretsema. Samuti panime tähele, et tema väljaheide lõhnast veidi teistmoodi kui teistel kassidel, kes sama toitu sõid. Ja vahetevahel käisid tal justkui hood - seosetutel momentidel muutus ta kurjaks ning urises ja susises oma pesas.
1.novembril viisime Tähekese kliinikusse uuringutele. Seal selgus, et tegemist on juba väga vana kassiga. Vereproov näitas, et tema organismis ei imendu kaltsium - tal on seda väga väga vähe ning seetõttu on tekkinud luude hõrenemine. Samuti on soolestikus tekkinud muutused - suure tõenäosusega on tegemist kasvajaga. On võimalik teostada narkoosi all biopsia ning saata see Saksamaale laborisse, et saaks diagnoosida konkreetsel millise kasvajaga on tegu. Aga kuna tegemist on kõrges vanuses kassiga, siis seda kasvajat ravida ei anna. Oleks võimalik vaid tema eluiga natuke pikendada igapäevaste ravimite toel. Samuti võivad seesuguse laborianalüüsi puhul vastused olla ebaselged(meil on sellega kogemus) ning kogu see protseduur maksab mitmeid sadu eurosid. Lisaks kõigele sellele on tema hambad tugevas põletikus ning tema käitumisest on näha ilmselt vanusest tingitud dementsust.
Teel kliinikust koju võtsime ühendust Tähekesest meile teatanud inimesega ja arutasime ka temaga olukorra üle ning jõudsime ühisele, Tähekese jaoks parimale, otsusele.
Kuna tegemist on ravimatute probleemidega ja Täheke on juba väga vana kass, siis tema enda heaolu peale mõeldes on eutanaasia parim valik. Praegu, mil tal on enesetunne veel normaalne, ta on saanud elada soojas toas ja inimeste hoole all, on tal palju lihtsam minna. Me ei pea ootama seda koledat aega, mil tal on halb, valus ja me sunnime teda igapäevaselt ravimeid võtma, et ta saaks veel mõnda aega sedaviisi elada..
11.novembril, viisime Tähekese uuesti kliinikusse. Juba selle 10 päevaga, mis oli möödunud eelmisest arstil käigust, oli tema tervis halvemaks läinud. Jagasime Tähekesele viimaseid silitusi ning jätsime ta arsti hoolde, sest me ise ei suutnud olla eutanaasia juures...
Meie jaoks oli tegemist ääretult raske otsusega, kuid tunneme südames, et tegime siiski õigesti. Oleme varem mitmel korral viivitanud otsusega kuni viimase piirini, hiljem mõistes, et tegelikult ei oleks pidanud. Kassil on ju tegelikult valus ja paha ning ta ei peaks sellises seisundis olema lihtsalt seetõttu, et meil on liiga kurb lasta tal minna..
Oleksime südamest tänulikud, kui aitate meil tasuda Tähekesest maha jäänud kliinikuarved.
Comments
Post a Comment