Tere! Minu nimi on Tondu ja ma otsin omale uut elamist. Olen 2,5 aastane kassike. Praegu elan ma hoiukodus, kus mulle tegelikult väga meeldib. Viimasel ajal on
sinna aga mitmeid uusi elanikke juurde tulnud ja minu hoiuinimesed pidevalt
ütlevad mulle: “Tondu, sa oled juba pool aastat meie juures elanud. Sul oleks
juba aeg omale uus koht otsida. Meil läheb siin muidu varsti väga kitsaks.” Ja
eks neil ole õigus ka. Selle poole aastaga olen teinud läbi totaalse muutumise.
Peaaegu nagu seal saadetes, mis telekas näidatakse, aga minu puhul on muutused
rohkem sisemised. Näiteks kartsin ma alguses inimesi, susisesin ja urisesin
nende peale. Veel vähem lubasin kellelgi neist ennast katsuda. Nüüd mulle
täitsa meeldib kui nad mulle pai teevad. Päris sülle võtmist ma veel ei talu,
sest olge nüüd normaalsed. Daamil peavad ju ikka mingid piirid ka olema. Samas
viskan ma ennast sügamise käigus pikali maha ja siis lasen ennast natuke kõhu
alt ka sügada. Samuti nurrun ja sõtkun ma hoolega, kui mind kõrvatagant
sügatakse ja paitatakse. Hommikuti tervitan ma oma hoiuinimesi koos teiste
kassidega valjult ja häälekalt konservilaulu lauldes. Minu osa selles moodustab
piiksumine. Kuigi tegelikult tahan ma seda konservi täpselt kaks ampsu ja siis
andke mulle krõbinaid. Ja siis söön neid ka täpselt neli ampsu ja siis ongi
hommikuks kõht täis!
Mul on selline veider komme, et mulle meeldib köögis olla.
Ja mitte ainult siis, kui inimesed seal söögivärkidega toimetavad vaid muidu
ka. Olen oma hoiuinimestega koos ka kolinud ja täpselt nii nagu ma nende
endises kodus koguaeg köögis laua all olin, siis nende uues korteris meeldib
mulle ka köögis laua all olla. Kuigi see laud on kõrgete jalgadega, aga see
pakub see mulle täpselt nii palju varju kui mul vaja on ja seal ma veedan hea
meelega aega. Ärge palun neile öelge, aga öösiti ma tegelikult tulen laua alt
välja ja magan hoopis laua peal. Aga nemad ei tea seda.. Vähemalt ma loodan, et
minust laua peale maha jäänud karvad, mind ei reeda. Ja teate, vahepeal mul oli
hommikuti kõht nii tühi et ma lausa ronisin inimese kõrvale akna laua peal kui
ta kausi sisse konservi pani. Mind üldse ei häirinud, et ma kohe inimese kõrval
olin.
Teiste kasside ja koertega saan ma ka enam vähem hästi läbi.
Alguses kui uue kassiga veel tuttav pole, siis ma ikka mõne päeva susisen ta peale,
aga pärast olen juba sõber. Eks kunagi ei tea ju alguses, äkki on hoopis mingi
veider tüüp.. Ja koertega on samamoodi.
Eriti meeldib mulle meie hoiupere buldog. Talle ma vist nii väga ei meeldi, aga
mul savi. Ta ikka lubab ennast tema vastu hõõruda ja tema ümber käia. Eks
hoiuinimesed ikka ütlevad talle , et kassidega peab sõber olema.
Lisaks kõigele olen ma steriliseeritud, kiibitud ja käisin
ühe arsti juures ka, kes mulle vaktsiini nimelisi süste tegi. Jube hirmus oli.
Jooksin mööda tuba ringi seal. Ja minu hoiuinimesed on mulle mingit ussirohu
möksi ka suhu toppinud nii et parasiite mul ka ei tohiks olla.
Kui Sina armas inimene, tahaksid mulle uut püsivat elukohta
pakkuda siis võta kindlasti minu hoiuinimestega ühendust. Nõudmisteks on mul
ainult see et sul peab olema köögis laud, mille all ma olla tohin, sa pead
hommikuti mulle täpselt kaks ampsu konservi ja neli ampsu krõbinaid andma ja
siis kui ma alguses võib-olla sind natuke võõrastan(sest jumal teab, äkki oled
hoopis mingi imelik tüüp), siis pead mulle selle andeks andma, sest ma lihtsalt
soovin sind järk järgult tundma õppida. Aga luban, et poole aasta möödudes
oleme kindlasti juba suured sõbrad(aga usun, et juba ka varem. Kui oled
normaalne J)
Pilte ma endast väga teha ei lase, aga ühe ilusa portree ikka lubasin.
All olevatelt linkidelt leiate ka minu kohta paar videoklippi, kus ma kenasti oma uute kommetega eputan.
Comments
Post a Comment