Tondu seiklused

Tondu jõudis meie juurde täiesti teisest Eesti otsast oktoobrikuu lõpus. Nimelt on ta pärit Sõmerust, kus elas ühes kassikoloonias. Tegemist ei olnud küll üdini metsiku kassiga, kuid sülle võtmisest ja paitamisest meil temaga esialgu küll juttu ei olnud. Tondu sai steriliseeritud, kiibitud ja ka vaktsineeritud. Esialgu elas ta meil puuris, kuna me polnud kindlad, mismoodi ta ennast tubastes oludes üleval pidada oskab. Mõne aja pärast ta aga tõestas meile, et proual on korralikud kombed ning me lubasime tal puurist välja kolida. Esialgu valis ta uueks elupaigaks küll kohe voodi/diivani taguse, kuid öösiti uudistas ta siiski mööda elamist ringi. Vahel, töölt koju tulles võis teda ka ronimispuu või diivani nurga pealt magamast kohata, kuid ilmselgelt jooksis ta kohe peitu, kui meid nägi.

Niivõrd unisena teolt tabatud, et ei märganudki kohe ära joosta.

Edaspidi hakkas ta öösiti muutuma järjest aktiivsemaks. Just siis, kui me tule kustu panime, et magama jääda oli järsku kuulda tammumist ja pidevat kurr-kurri(Tondu on meie majas just selle poolest eriti tuntud :D). Kuna kassidel oli ööpäevaringne ligipääs kassikrõbinatele, siis oli meie igaöiseks äratuseks Tondu liivakastis käik. 5min kraapimist ühes kastis, siis tegi häda, kraapis veel 5 min, läks teise kasti 5min kraapima, tegi sinna ka häda ja kraapis veel peale 5 min. Sellele kõigele järgnes ka kohutav hais ning meie, kes lähima tunni aja jooksul muidugi uuesti magama ei saanud jääda. Kuna meie elamine on üsna väike-meil on küll eraldi köö ja magamis-elutuba, kuid neid eraldab ühelt poolt vaid riiul-siis ei olnud meil võimalik liivakasti ka kuhugile mujale panna. Seetõttu võtsime vastu otsuse, et kui on meil uneaeg, siis kassidel enam söögiaeg ei ole!

Tondu ei olnud sellega üldsegi päri ning hakkas öösiti omale ise süüa otsima. Küll kolas laua peal ja riiulites, samal ajal sealt asju maha ajades ning lõpuks otsustas kinnistesse kassikrõbina kottidesse ise omale närimise näol ligipääsu luua. Pärast kolmana koti närimisega vahele jäämist sai meil villand ja Aimar riidles temaga päris hullusti ning pani ööseks väikesesse koridori ta kinni. Me teadsime, et pärast seda hakkab ta meid kindlasti rohkem kartma, kuid sel momendil ei osanud me muud teha. Leidsime ka mõne päeva jooksul uue lahenduse, kus kinniseid pakke hoida, et ükski kass neid katki närida ei saaks.

Hommikul oli Tondu hirmunud ja jooksis koridorist suure hooga voodi alla peitu. Pärast seda ei näinud me teda mitu päeva.. Esialgu mõtlesime, et eks ta kössitab kuskil nurgas peidus ja me ei hakanud teda torkima. Kui aga päevad edasi läksid ja Tondut ikka veel kurr-kurritamas ei olnud kuulda, siis otsisime terve elamise läbi. Tondut ei olnud mitte kuskil! Sel hetkel leppisime tõsiasjaga, et ju ta siis on kuidagi ukse vahelt õue saanud ja oleme temast ilma... Proovisime maja ümber liikudes silmad lahti hoida, et äkki ta ikkagi luusib kuskil ja saame ta uuesti kätte.

Kui Tondu kadumisest oli kuskil nädal möödas ja me olime ühe öö kodust ära olnud, avastasime tagasi tulles, et kuuris(kuur on meil majast üks osa) olevad prügikotid olid kõik katki tehtud ja sealt seest toidujäägid välja kraabitud. Rotte/hiiri meil ei ole nii et see pidi olema Tondu!! Otsisime kuuri pingsalt läbi kuid ei leidnud kedagi. Samas aga avastasime, et kuurist saab minna üles maja pööningukorrusele ja muidugi leidsime Tondu sealt. Pidime ta küll püügipuuriga kinni püüdma kuid saime ta siiski uuesti tuppa sooja.

Ma ei tea mismoodi ta selle nädala seal ilma söömata-joomata hakkama sai. Ta oli küll natuke kõhnem, kuid muidu täitsa krapsakas. Kuna ta on varem olnud kodutu, siis võib-olla ei olnud see tema jaoks nii suur katsumus ja tal olid olemas oskused sellises olukorras hakkama saada..

Olin üsna kindel, et nüüd hakkab sotsialiseerimine algusest ning ta kindlasti on väga arglik. Aga vastupidi!

Tondust on saanud toidu kõige suurem sõber. Hommikuti on meil konservi andmis aeg ning sellel ajal võib teda leida vastu inimese sääri hõõrumas, sõtkumas, kurr-kurritamast ja nurrumast. Tõsi, sülekass ta küll ei ole, aga kui sul ikka konservikauss käes on siis laseb ta ennast ka ilusti paitada. Ja tundub et talle see meeldib, sest tagumine ots ja saba tõusevad tal siis taevani!

Mul on Tondu üle nii hea meel ja iga kord kui ta midagi sellist teeb, läheb tuju kohe rõõmsaks. Meie juures pole mõnda aega olnud ühtegi arglikumat täiskasvanud kassi ja ma olen sellest täitsa puudust tundunud. Tondu juures on ka väga huvitav see, et koertest ei tee ta üldse välja ja talle väga meeldivad teised kassid. Näiteks meie enda kass Tupsu annad talle pidevalt peksa, kui teine talle külje alla hõõruma läheb, kuid Tondu jookseb korra eemale ja siis läheb jälle uuesti norima. :D

Päevase aja veedab ta tavaliselt küll teises toas oma ette magades ja kui tema juurde minna, siis jookseb ta voodi alla peitu, kuid juba see, et hommikuti ta nii sõbralik on, on minu meelest praeguseks täiesti piisav. Hetkel on kahjuks ka Tondul seen ühe koha peal, kuid ta saab igal hommikul konservi sisse selle vastu ravimit, nii et usun, et tal läheb varsti paremaks.

Lisan siia alla mõned pildid, mis meil on õnnestunud temast teha ning ka video, millega üritan teile näidata, mismoodi meil hommikud käivad. Kaamera oli mul hommikuti põrandal nii et vabandan halva nurga pärast ning ka halva valguse pärast.