Pärast Mihkli laata võtsime enda hoole alla mitu haiget kassipoega ning alates sellest ei olnudki väga tahtmist nende kohta siia kirjutada. Kiisud olid üsna haiged ning me polnud kindlad, kes neist üldse terveks saab.
Tänaseks on meie hoiukodu kassihulk täpselt kümne peal - koos meie Tupsuga.
Kahjuks sai vanadus meie kallist Kikust võitu ning lõpuks ei jäänud muud üle, kui lasta tal rahus kiisudemaale minna. 14 aastat on kassil pikk iga ning kindlasti sai ta oma elu ajal palju hellust ja armastust. Meie südamesse jääb ta alatiseks!
Õnneks on meil kodus igasugu armsaid ja väikesi tegelasi, kes teevad alati meele rõõmsaks ning proovivad meid igati lohutada. Praeguseks on meie Valge Daami 2 last omapead elu avastamas. Daami enda olime aga sunnitud tagasi varjupaika viima, kuna ta jäi uuesti haigeks ning me ei tahtnud, et see poegadele külge hakkaks. Käime teda aga üsna tihti seal vaatamas ning tundub, et proua meie peale väga pahane polegi.
Sellel pildil on väga hästi näha kui ilusad silmad meie Daamil olid. Üks sinine ja teine roheline. Selliseid kasse just iga päev ei kohta. Kindlasti hakkab Daam mingi aeg endale uut kodu otsima, nii et olge valvel!
Daami lastele said nimeks Pontsik ja Sõõrik.
Esiplaanil vennake Pontsik ning seljatagant piilub õeke Sõõrik. (PS! Sõõrikul on võib-olla juba tulevane kodu olemas. Jess!)
Miskipärast oli see pilt minu jaoks nii naljakas, et lihtsalt pidin selle siia lisama. Eriti just väikese pontsiku nägu. :D
Ühel päeval olin ma väga tubli ja voltisin kõik puhtaks pestud riided ilusti kokku ning panin pesukorvi sisse, et need hiljem kappi panna. Vahepeal otsustasime aga poodi minna ning jätsin pesukorvi põrandale. Tagasi tulles avanes mulle selline pilt..
Loomulikult pole Pontsik ja Sõõrik meie ainukesteks lohutajateks. Mitte just kaua aega tagasi liitusid meie hoiukoduga 3 pisikest kiisut: Pilveke, Mirri ja Vaprake.
Pilveke on peaaegu lumivalge poiss - saba oleks tal justkui värvipoti seest läbi käinud ja beežiks värvunud. Miskipärast ei armasta ta nii väga süles olemist, kuid igale poole ronida meeldib talle küll. Samuti ei meeldi talle kui teda kinni hoitakse ning silma rohtu pannakse. Selle koha pealt anname talle andeks.
Mirri on samuti poiss, kuid kasvult teistest tükk maad väiksem. Tal on nii armsad silmad ning minu arvates oskab ta alati hästi nunnut nägu teha - või tal ongi lihtsalt koguaeg selline nunnu nägu. Kahjuks lonkab Mirri ühte käppa ning peab selle tõttu praegu sidemega ringi käima. Loomulikult talle see eriti ei meeldi, aga kõige tähtsam on ta käpp terveks saada.
Vaprake on väike plika, kes on küll väga valet värvi. Ma arvan, et enamus inimesi on kuulnud juttu, et nn punased kassid on alati isased. Mina arvasin ka ikka, et see ongi nii, sest kuni Vaprakese kohtamiseni ei olnud ma ühtegi emast seda värvi kassi kohanud. Vaprake on aga täitsa kindlalt kohe tüdruk ning tema karv on heleoranž. Mõne jaoks ehk isegi beežikas. Talle meeldib meeletult inimeste juures olla ning hakkab juba sind nähes nurruma. Tõeline pugejas, kes vahest ka varbast näksab.
Pilveke on peaaegu lumivalge poiss - saba oleks tal justkui värvipoti seest läbi käinud ja beežiks värvunud. Miskipärast ei armasta ta nii väga süles olemist, kuid igale poole ronida meeldib talle küll. Samuti ei meeldi talle kui teda kinni hoitakse ning silma rohtu pannakse. Selle koha pealt anname talle andeks.
Mirri on samuti poiss, kuid kasvult teistest tükk maad väiksem. Tal on nii armsad silmad ning minu arvates oskab ta alati hästi nunnut nägu teha - või tal ongi lihtsalt koguaeg selline nunnu nägu. Kahjuks lonkab Mirri ühte käppa ning peab selle tõttu praegu sidemega ringi käima. Loomulikult talle see eriti ei meeldi, aga kõige tähtsam on ta käpp terveks saada.
Vaprake on väike plika, kes on küll väga valet värvi. Ma arvan, et enamus inimesi on kuulnud juttu, et nn punased kassid on alati isased. Mina arvasin ka ikka, et see ongi nii, sest kuni Vaprakese kohtamiseni ei olnud ma ühtegi emast seda värvi kassi kohanud. Vaprake on aga täitsa kindlalt kohe tüdruk ning tema karv on heleoranž. Mõne jaoks ehk isegi beežikas. Talle meeldib meeletult inimeste juures olla ning hakkab juba sind nähes nurruma. Tõeline pugejas, kes vahest ka varbast näksab.
Vaprake
Tagaplaanil siruli Mirri ning ees Pilveke
Loomulikult on meie juures hoiul veel vanad ja suured sõbrad Matso ja Feekolm. Samuti üks must kassipoeg kes on ka meil juba mõnda aega olnud ning kelle ristisime Neegriks. Sellise nime otsa sattusime täiesti juhuslikult, kui mõtlesime nalja pärast, et ütleme talle erinevaid nimesid ja see, mille peale ta njäu teeb, saabki tema nimeks. Nüüd arvake ära, millal ta just njäu tegi.. ;) Ja viimaseks meie kiisuks on praegu Cheddar, kes tuli ka vist pärast laata meie juurde oma nohu ravima. Kahjuks ei ole mul teile temast praegu ühtegi pilti näidata, aga kes tunneb huvi, leiab ta kindlasti Pärnu varjupaiga kodulehelt ülesse.
Matsole meeldib endiselt peitust mängida.
Neegrile meeldib suu lahti magada.. vahest näeb see päris hirmutav välja.
Ahjaaa! Tegime hiljuti enda hoiukodule ka facebooki lehekülje, kuhu postitame igapäevaselt kõike põnevat.
Kes soovib võib julgelt meie lehe endale meeldivate alla lisada!
Meie facebooki lehe leiate SIIIIIIT
Ilusat nädalavahetust!!!
Comments
Post a Comment