Pärnu varjupaiga kiisud!

Ühel päeval käisime Pärnu Varjupaiga kiisudel külas. Korraldasime väikese fotosessiooni ning mängisime ja paitasime neid ka niisama. Külastus andis niivõrd positiivse emotsiooni, et kindlasti lähen sinna lähipäevil veel. Samuti jääb mulle mõistmatuks, mismoodi inimesed kaotavad/viskavad ära selliseid armsaid kiisusid, kes teeksid ükskõik mida, et inimese lähedust ning paisid saada. Tegemist peab siiski olema endiste kodukassidega, kuna enamus neist on meeletult sõbralikud ning inimestega harjunud.
Selles posttituses näete parimaid pilte kassidest ning samuti proovin natuke ka nende kohta midagi öelda.

Esimesena külastasime väiksemat kassituba, kus elavad natuke pisemad kiisud.
Esimene, kes selle toa elanikest kohe silma jäi, oli kassitüdruk Leena.

Pean ausalt tunnistama, et ta on üks ilusamad kasse seal varjupaigas üldse. Arvatavasti on ta ka veel üsna nooruke nii et veel ilusamaks kasvab ta kindlasti. Tal on nii mõnus pikk karv, mis pärast pesu ja kammimist muutub kindlasti veelgi mõnusamaks. Ta on ka väga sõbralik-ronib kohe sülle, nurrub ja nõuab paid. :) Kuna mulle endale jubedalt meeldivad pika karvaga kassid, eriti just sellised nunnukad (sest nad on nii pehmed ja mõnusad ning ma tahaks neid lihtsalt koguaeg kaisutada), siis ma oleks ta hea meelega sealt kohe kaasa võtnud. Kahjuks on meil hetkel juba päris mitu kiisut kodus.. 

 Nagu tõeline modell!

Samuti ei öelnud ta ka mängimisest ära. Ehkki esialgu ei mõistnud ta väga, mida me talle niimoodi näkku topime, kuid hiljem ei suutnud ta hiire kõrinale vastu panna. :)

Ja nagu ma arvasin, on ta natuke maiasmokk ka. ;)

Selline kiisu toob igaühele naeratuse näole. Võin seda kinnitada. ;)

Selline mõnus nägu on tal, kui ta sülle võtta. 

Järgmine meeletult sõbralik kiisu seal toas oli kassitüdruk Sveta.

Sveta tundis mänguasjade vastu väga huvi ning ei peljanud ka kahele jalale püsti tõusta, et ikka seda krõbisevat asja kätte saada. Nagu juba enne mainisin, on tegemist suure inimestesõbraga, kes nurrus enamus ajas, kui me seal olime. Samuti ronis ta kohe mulle sülle ning mõnules paisid saades. Jällegi meeletult tore kiisu!

Sveta on mõnusa lühikese karvaga kiisu, kelle hallitriibuline muster koos valgega teeb ta väga ilusaks. Samuti ma arvan, et ta on veel üsna noor, sest täiskasvanud kassi mõõtu ta küll polnud. 

Enda arvates olen ma vot niiiiiiii suur. ;)

Selle pildi tegin just hetkel, kui ta njäugus. :D

Veel üks suur semu sellest toas oli kassipoiss Mozart, kes oleks just nagu väiksem versioon meil hoiukodus olevast Blackyst ja Jackys. Aga ta on palju sõbralikum ning kui hoolikalt vaadata, siis ta saba alumine osa on hallikas. :)

Ma täpselt ei oska öelda, miks ta nina selline roosa on. Olen teda ka varem varjupaigas näinud, kuid siis ma ei pannud tähele, et ta nina selline oli. Samas ei tundunud see ka katki olevad, nii et võib-olla tal ongi selline roosa ninake. Ei tea täpselt. :)

Mozart näeb küll natuke sasitud välja, sest tal oli päris palju pusasid karvades ning ta sabas samuti. Aga kui talle korralik vann teha ja ta karv korda teha, siis näeks ta kindlasti väga kuninglik välja. 

Veel oli selles kassitoas üks kirju kiisu Mirtel, kes oli küll natuke ettevaatlikum, kuid pai meeldis ka talle väga. Ja mänguasja järgi oli ta lausa hull. :D

Mirtel tundus olevat vanem, kui teised seal toas olevad kassid, kuna ta oli palju suurem. 

Samas tundus ta olevat väga õrna südamega. Ta küll ei näe ehk Leena moodi ilus ja puhevil välja, kuid soov leida omale see õige inimene, on ta kindlasti sama suur! 

Samuti elab selles toas veel viimased päevi kiisutüdruk Puma, kellele tuleb tema uus peremees kohe kohe järgi. Kiisuke kindlasti ei suuda seda päeva ära oodata ning selletõttu oli ka kohe valmis uksest välja jooksma, kui me selle lahti tegime. 

Ja viimaseks selle toa elanikuks oli Fabian. Esimese hooga te teda arvatavasti üldse ei märkagi, kuna Fabian on kuskil peidus. 

Ma küll sain talle pai teha, kuid tema näost oli näha, et ta polnud selle üle üldse õnnelik. Samas on ta väga ilus kiisu, lihtsalt kahju et ta inimest ei usalda. Proovisime teda ka peidust välja meelitada, kuid väga see ei õnnestunud. 

Mänguasja peale tegi ta sellise hirmunud näo pähe..

Ning lõpuks kössitas ta ikkagi seal  nurgas edasi.. :(

Aga kuna ta inimese peale ei urise ega pane käpaga jms, siis võib temast siiski diivani kiisu saada. Sest ta pole päris metsik kiisu, nagu mõni teine seal Varjupaigas. Tal oleks vaja lihtsalt seda oma inimest, kes temasse usuks ning talle oma armastust jagaks. :)

Teine varjupaiga kassituba oli palju suurem ning seal elasid ka palju suuremad kassid. 

Esimene suur sõber, kes mulle kohe sülle ronis ning musi-kalli tegi oli Njuuton. 

Njuuton on ka meeletu mürakaru, kes mängis terve selle aja, kui me seal olime. Lõpuks ta lihtsalt ei jõudnud enam ning jäigi meist sinna põrandale puhkama. :)

Keegi kalli tahab? Muideks kallistas ta mind nagu päris inimene, pani oma käpad mõlemale poole mind ning siis tuli lausa musi norima. ;)

Njuutonil on ka vend Nikolas, kes on sama suur mürakaru.

Vennakesi on õpetatud isegi trakside ja jalutusrihmaga õues käima ning ülekõige sooviksid nad omale ühise kodu leida.

Järgmiseks selle toa elanikuks oli Bauhof, kes näeb Nikolasega üsna sarnane välja, kuid kehakaal on tal küll tükk maad suurem.. :D

Ega tegelikult piltidelt polegi aru saada, kui suur ta tegelikult oli. 

Samas oli ta väga mänguhimuline ning ka muidu nunnu. Mõnus suur sõber. :)

Aga Bauhof ei ole varjupaiga kõige suurem kass. Selleks on arvatavasti Norman, kes on ikka tõsiselt suur.

Esimese hooga nägime ainult midagi sellist. Lihtsalt üks ümmargune karvapall, kes magas nii sügavalt, et teda katsudes, ei teinud ta üldse välja. 

Aga ühel hetkel sai sellest suurest kiisust üks suur mürakaru, kes jooksis ja hüppas täpselt nagu kõik teised seal olevad kassid.

Tegelikult on Normanil ka väga ilus muster. Eriti on seda näha kõhu alt. ;)

Peale mürakarudest poiste elab varjupaigas ka üks imelikus kassidaam Sabiine.

Sabiine on ülikarvane ja ülipehme ning tegelikult meeldib ka temale väga mängida.

Minuarust on ta käpad eriti lahedad. Esiteks on need tagumistelt külgedelt mustad ning teiseks on tal varvaste vahel pikemad karvatutid. :D

Oma suurusele vaatamata on ta tegelikult väga väle. Ta lausa jooksis selle libeda laua peal edasi tagasi päris tükk aega, et seda sulge ikka kätte saada. :)

Samas on Sabiines olemas ka see diivanikiisu pool ning minuarvates sobib ta selleks ideaalselt.

Ja viimasel pildil on väga hästi näha, kui suur kass Sabiine tegelikult on. :)

Järgmisena räägin teile Saamuelist, kes on hetkel varjupaigas olijatest minu lemmik. 

Saamuel on hästi pontsakas, millele annab kindlasti efekti juurde ka tema pikk ja paks karv.

Iseloomult on ta rohkem rahulikum ja võib ka öelda, et tagasihoidlikum.

Ükskord enne, kui me varjupaika külastasime, oli ta toa ukse ees ja njäugus kibedasti, kuid seekord hoidis ta rohkem omaette.

Ka mänguasjade vastu ei tunne Saamuel eriti huvi, rohkem tekitasid need temas hirmu.

Aga kui ma tema juurde läksin ja teda paitama hakkasin tõi ta kuuldavale valju nurru(või vähemalt selle osa, mis läbi tema üldse välja kostus) ning ta nügis mind oma peaga, et ma mingi hinna eest tema paitamist ei lõpetaks.

Miskipärast hakkas ta mulle nii väga meeldima, et veetsin tema seltsis üsna suure osa seal veedetud ajast. Lihtsalt tema nukker olek läks mulle väga hinge..

Mõelge kui mõnus oleks sellise karvakera kaisus magada?? :)

Minu arvates on Saamuel lihtsalt nii mõnus kiisu, et teda oli lausa piin sinna jätta.. :( Loodan, et ta leiab ikka varsti omale õige kodu, kus ta saab piisavalt paisid ning kellegi, kelle kaisus magada. 

Selles kassitoas oli ka selliseid kasse, kes olid oma pesades ning sealt seest väga välja ei kippunudki. Üheks selliseks oli musta värvi kiisu Cassandra. Esialgu arvasin, et ju ta siis väga inimestest ei hooli, kuid kui ma oma käe tema pesakasti sisse panin ning talle pai tegin, tuli kuuldavale mõnus nurin. Arvatavasti on ta lihtsalt natuke tagasihoidlikum ning ehk lihtsalt ei saa teiste kassidega nii hästi läbi. Samas inimesed tundusid talle küll meeldivat. Kahjuks sain temast ainult ühe pildi ning ka sellel on tal silmad kinni..

Veel üheks peitu jäävaks kiisuks oli Müstika, kellele sobib see nimi 100%. Ta oligi selline müstiline kassidaam, kes küll piilus oma pesast meid, kuid välja ta sealt ei tulnud.

Ka Sofi oli kogu selle aja oma pesas peidud, kuid kui teda paitama läksin, saime vähemalt ta peaotsa sealt seest välja. :) Pai tundus talle muidu väga meeldivat, sest kuulda oli nurrumist.

Ja mainimata ei saa jätta ka kirjut kiisut Annabelli, kes esialgu oli samamoodi ainult oma pesas. Vaid üks jalg, rippus tal sealt välja. :D Lõpuks otsustas ta aga ennast meile näidata ning vaadata oli meil päris palju.

Esimese hooga tundus, et tal oleks nagu pool nägu katki vms, kuid kui vaatate lähemalt näete, et see kõik on tema väga huvitava mustri töö. 

Sellise näoga kassi päris iga päev ei kohta, või mis??

Peale kõigi eelmainitud kiisude oli seal toas veel üks kirju kiisu. Kahjuks oli ta natuke tõre ning veetis enamus agast tugitooli all peidus. Ta oli natuke tõre meiega ning veel tõredam teiste kassidega. Kippus nende peale ikka urisema ning hiljem pidas isegi ühe kakluse maha endast mitu korda suurema kiisuga. :) Tegemist pidi olema Klaaraga, kuna rohkem kirjusid kasse varjupaiga kodulehel üleval pole.

Kui kellelgi tekkis huvi mõne kiisu vastu või lausa avaldas mõni neist Sulle nii väga muljet, et tahaksid ta endale seltsiks võtta, siis tuleb vaid helistada varjupaiga telefoni numbrile: 524 6705 või minna varjupaika koha peale. 

Lisaks tahan öelda, et siin nähtud pildid on kõik sellised korralikumad, kuid pildistades tuli välja ka väga naljakaid ja veidraid pilte. Sellepärast teen ülejäänud piltide kohta lähi päevil veel ühe postituse, nii et püsige lainel! :)