Nädala kokkuvõte + uus elanik!!!

Selle nädala jooksul oleme jälle oma hoolealuseid paremini tundma õppinud ning usun, et ka nemad on meid rohkem usaldama hakanud. Näiteks Black ja Jack on sellised huvitavad sellid, et nad ei lase ennast väga kinni püüda, et neid sülle võtta. Kui sa ühe neist aga lõpuks kätte saad, siis hakkab ta nurruma ning nügib sind oma peaga, et sa ikka edasi teda sügaks. :) Või kui nad nurka ajad, nii et neil pole kuskile ära joosta ning siis neid paitada, viskavad nad end pikali ning hakkavad jällegi nurruma ning lausa janunevad paide ja kõrva tagant sügamise järgi. Milleks nad siis enda kinni püüdmise peavad nii raskeks tegema, kui neile tegelikult meeldib süles olla? Mina neid ei mõista. :)

Samuti on meil praegu selline kodukord, et öösel on kassid pesuruumis kinni, kuna nad teevad muidu sellist tralli, et mina küll magada ei saa.. Kõik kiisud on aga nii tublid, et on oma rutiini lausa selgeks õppunud. Hommikul paneme neile köögi põrandale kausid valmis ning kui pesuruumi uks lahti teha, jooksevad nad kõik vudinal sööma. Ning kui kõhud täis, saavad nad teistesse tubadesse mängima minna, kus nad veedavad terve oma päeva. Õhtul, kui on söögi aeg, tulevad nad kohe krõbistamise peale kööki. Peale seda me neid enam teistesse tubadesse tagasi ei lase ning kui pesuruumi uks lahti teha jooksevad nad ise ilusti sinna sisse tudule. Tublid, või mis? ;)

Ka Kohukesel oleme avastanud uued krutskid. Iga kord, kui ta on kõhu täis söönud on tal nii palju energiat, et jookseb lihtsalt mööda tube edasi-tagasi. Isegi ainult paarist ampsust piisab. :D Samuti kui ta on mängimisest ära väsinud piisab talle jällegi mõnest minutist pikutamisest (just nii palju, et saab korra silmad kinni panna) ja juba ongi ta jälle platsis. :D Ta on üleüldse vahest meeletult energiline, aga samas teinekord jällegi magab enamus ajast kuskil omaette. Kõige rohkem meeldib talle aga magada süles/kõhu peal. Igakord kui istun diivani peal ja mul on arvuti süles, ronib ta mulle kõhu peale ning kerib ennast täpselt niimoodi kerra, et ta katab ilusti arvutihiire osa ära.. Ma olen proovinud lihtsalt arvutit endast eemale lükata, et mõlemad mulle sülle ära mahuks, aga siis ajab Kohuke ennast rohkem laiali ning ikkagi on ta arvuti peal. Ja lisaks on ta väga soe, nii et kõhul küll külm hakata ei saa. ;)

Üheks suureks uudiseks on ka see, et meie Villu läks täna oma uude kodusse! Villu oli meie juures peaaegu 2 kuud ning oleme temaga ikka väga palju vaeva näinud. Mõelda vaid, sellest urisevast kiisust, kes ei lubanud mitte kellelgi ennast puudutada, on saanud mõnus kiisu, kes armastab mängida, lubab ennast paitada ning on kõige suurem sõber just siis, kui sa talle midagi maitsvat annad. Kahjuks ta ennast veel sülle võtta ei lubanud, kuid ma olen kindel, et kui ta uus pere ta usalduse võidab, saab temast kõige parem kass üldse! Edu talle ja tema uuele perele! :)

Ja kuna üks kiisu läks ära, ei saanud me ju tema kohta tühjaks jätta. Eile õhtul saabuski meie juurde uustulnuk Matso. Matso on pärit Pesaleidja kassitoast, kuid enne seda elas ta Virumaa varjupaigas. Matso ainsaks, kuid kõige suuremaks, probleemiks on see, et ta ei salli inimesi. Öeldi meile, et ta olevat ainult urisenud ning sisisenud inimeste peale ning isegi rünnanud. Selle tõttu pidi ta elama puuris ning Pesaleidja otsis talle hoiukodu, et vaene kiisu ei peaks puuris elama. Kahjuks ei olnud aga ühtegi inimest, kest teda oleks tahtnud enda juurde võtta ning nii me otsustasimegi selle vastutuse enda peale võtta. Siiamaani ei ole Matso nii kuri olnud, kui ma arvasin teda olevat. Ta küll veedab enamus aja kuskil nurgas ning kui teda väga torkida, hakkab ta ka urisema. Samas ei ole ta ise kordagi niisama meie peale urisenud. Varem oli ta diivani all peidus, mis ei ole just inimestest kõige eraldatum koht, kuna enamus ajast me just diivani peal istumegi. Matso aga ei tee meist väljagi ning jalgade pärast me küll muretsema ei pea. Samas saab tema usalduse võitmine olema päris suur väljakutse. Esialgu on meie eesmärgiks see, et ta käiks toas päeval ringi, kui meie ka siin oleme.. Eks näeb, kui kaua see aega võtab. :)

Jätsime ka ööseks arvuti veebikaamera filmima, kuna tahtsin näha, kas ta ka siis ei tule peidust välja, kui kedagi toas pole. Hommikul videot vaadates nägime aga, et umbes tund aega pärast meie magama minekut tuli Matso peidust välja, sõi natuke, nuuskis ringi ning isegi ronis riiulisse. Samuti käis ta meie mõlema ronimispuu peal ning öösel ma kuulsin teda isegi ühe mänguhiirega mängimas(kuna hiired kõrisevad meil). Nii et tegelikult talle ikkagi meeldib mängida, lihtsalt inimene talle väga veel ei meeldi.

Samuti on nüüd kõik meie juures elavad kassid kindla must-valge värvikoodiga. Huvitav kokkulangemine. :)

Näitan ka teile mõndasid pilte, millel näete viimast korda Villut.